Tavalised ühekordselt kasutatavate plasttopside materjalid on polüpropüleen (PP), polükarbonaat (PC), polüetüleentereftalaat (PET), polüstüreen (PS) ja polüpiimhape (PLA).

Plastmassi ringlussevõtu koodide järgi on kuumakindlus materjalide lõikes märkimisväärselt erinev: PP (kood 5) talub kuni 120 kraadi temperatuuri, samas kui PET (kood 1) on kuumuskindel kuni 65 kraadi; PS (kood 6) on vastupidav nii kuumale kui ka külmale, kuid pole mikrolaineahjus{6}}kindel. Survetugevus varieerub ka sõltuvalt materjalist; traditsiooniliste plasttopside (nt PP-st, PS-st või PET-st valmistatud) survetugevus on vahemikus 26 N kuni 975 N, samas kui PLA-topside tugevus on vahemikus 26 N kuni 151 N. Soojusisolatsiooni poolest ületavad ühekordsed pabertopsid üldiselt ühekordselt kasutatavaid plasttopse; gofreeritud ja topeltseinalised õõnsad pabertopsid pakuvad parimat isolatsiooni, mille pinnatemperatuur erineb tavaliste PE-voodriga plasttopsidega võrreldes rohkem kui 20 kraadi.

Mõned ühekordselt kasutatavad tassid, mida turustatakse kui "lagunevat", ei lagune täielikult-, mille lagunemismäär on 0%- tööstuslike kompostimise tingimusi simuleerivates katsetes, kuna see sisaldab mitte-lagunevat PP-plasti. Testid näitavad, et PS-, PET- ega PLA-tassi proovides ei tuvastatud pärast kahetunnist keevasse vette kastmist mikroplasti migratsiooni. Mõned nõuetele mittevastavad tooted kujutavad endast ohtu kahjulike ainete liigse sisalduse tõttu; Näiteks on teatud toodetes avastatud ülemääraseid 3-kloro-1,2-propaandiooli jääke, mille Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) on klassifitseerinud rühma 2B "inimestele kantserogeenseks" aineks.

Plasttopsid peavad vastama sellistele standarditele nagu *Toiduga kokkupuutumiseks mõeldud plastmaterjalide ja -esemete riiklik toiduohutusstandard* (GB 4806.7) ja *Plastist joogitopsid* (QB/T 4049); tavalised mittevastavuse valdkonnad on tihendi terviklikkus ja löögikindlus.